Tööalaselt olen ma plahvatamas, kuna meie suurepärane ülekaalukas naiskollektiiv on oma hormonaalsed kohviveskid jälle täiel aurul käima lükanud. Koguaeg on keegi rase ja koguaeg kahtlustatakse kedagi raseduses. See on juba nii debiilne, et sa pead pidevalt valvel olema, kuidas sa seisad, palju sa söönud oled ning millised riided sul seljas on, sest kõiki neid komponente mitte arvestades näen mina konstantselt välja, nagu ma oleks 3. kuud rase ja see on alati nii olnud. Nüüd aga õõnestab see usinalt mu jalgealust, sest majas on taaskordne nõiajaht lahti – väidetavalt on kokku neli rasedat, aga AINULT KOLM ON TEADA. Ja siis käiaksegi ruumist ruumi ja kissitatakse ja küsitakse naljatledes (aga tegelikult surmtõsiselt), et noh, ega SINA rase ei ole?! Jah, olen küll, viimased aasta aega olen rase olnud. Uskumatu, kas pole?
Ma olen üritanud mõelda, et mis mind siis nii kohutavalt närvi ajab selle juures. Kas hirm, et ma päriselt olen rase (sest mu emakas ei tee absoluutselt mingit koostööd minuga hetkel) ja äkki kõik teavad seda enne kui mina? Või kõike hõlmav empaatia nende suhtes, kelle rasedusest on juba kõigile kraaksatatud enne, kui inimene ise on jõudnud oma privaatse uudise avalikuks teha? Või lihtsalt see pidev klatš? Tõenäoliselt nende kõigi kombo. Ma pole ise ka sellest patust puhas, sest kui satud ise mingile uudisele peale, siis hakkavad kõrvad ikka liikuma ja endalegi märkamatult oled juba arutelu keskel. Aga siin tulebki panna stopp. Keele peksmine on nii madal ja lame komme, see näitab vaimuvaesust, keskpärasust ja intelligentsuse puudumist – et sa pead aja täitmiseks rääkima teiste inimeste eludest. Olen seda enda puhul tähele pannud, kui ma hakkan jälgima, et mis teemadel ma tahan kellegagi rääkima hakata ja ega väga tihti on see seotud kellegi teise eluga. Nii ma siis üritangi end ümber kasvatada ja loomulikult käib enda ümberkasvatamise juurde kõigi nende nahutamine, kes sinuga ühtemoodi ei mõtle.
NOW GET BACK TO YOUR LIVES.
Kaevur
Nuhkides läbi iseenda ja elu 