Igal esmaspäeva hommikul ma vihkan oma tööd. Või kas nüüd just seda konkreetset tööd, aga tööl käimise kontseptsiooni üleüldiselt. Midagi selles käib mulle tohutult vastukarva. Kõlab nagu klassikalise lumehelbekese muinaslugu, aga mul on tunne, et mulle ei sobi tööl käimine selle klassikalises võtmes. Midagi on ikka ja jälle valesti ja jälle leian ma end töökuulutusi ajaviiteks sirvimas, et äkki kusagil on midagi, mis tekitaks selle tunde, et JAH, see olen mina! Aga keda ma petan, ma ju tean, et sellist kohta pole. Sellist kohta saab ainult ise luua, kus tunnid ja tasu, asukoht ja keskkond on sulle meelepärane. Ja lõppkokkuvõttes on see häda ja ving minu enda sees, mitte seotud töökohaga. Minu ebakindlus oma teadmiste või teadmatuste suhtes, hirm läbikukkumise ees, hirm takerduda mõttetusse ellu, raisata oma aega millelegi, mis ei pane südant särama. Ja nii ma siis ärkan esmaspäeva hommikuti vastiku äratundmisega, et järjekordne töönädal algab, teen isutult endale midagi süüa, ei võimle, sest keha ei taha end liigutada üheski muus suunas kui tagasi voodisse, loksun pool tundi bussis, nina telefonis, scrollides teiste inimeste eludes ja lootes, et… et…eee…? Ega ma ei teagi, mida ma teiste inimeste elusid vahtides ausalt öeldes loodan – et need on huvitamad ja inspireerivamad? Või vastupidi, et need on sisutühjad ja leida vähemalt lohutust selles, et minu tegevusel on mingi mõte? Igatahes kurnan ma selle poole tunniga oma mõistuse, vaimu ja silmad ära ning loivan siis bussist välja, panen selga ilmetu töövormi ja istun ohates oma kabinetis arvuti taha.

Aga mis siis juhtub? Siis avan ma juhtumid ja hakkan oma tööpäeva planeerima, elan ennast sisse ja unustan ära kõik kohvikuunistused ja maaelu ja hommikused mere ääres mediteerimised ning avastan, et kurat, tegelikult on täitsa põnev. Töönädala lõpuks olen ma juba üsna äksi täis ning uusi ideid on nii palju, et ei jõua esmaspäeva ära oodata. Nädalavahetusega saan aga maitse suhu sellest, kui saab teha asju siis, kui parasjagu nendeks isu tuleb, ja eriti hirmus on siis, kui peaks nädalavahetuseks linnast välja loodusesse saama – siis tuleb see ehe tundmus, et ma olen õiges kohas ja uus frustratsioonilaine sellest, kuidas ma ei ela üldse seda elu, mis minu heaolu toetab. Ja hakkab sama kamm uuesti pihta.

Lumehelbekese rõõmud!

Image result for frustration

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s