Iga kuradi esmaspäev. Palgatöölise nutulaul.

Igal esmaspäeva hommikul ma vihkan oma tööd. Või kas nüüd just seda konkreetset tööd, aga tööl käimise kontseptsiooni üleüldiselt. Midagi selles käib mulle tohutult vastukarva. Kõlab nagu klassikalise lumehelbekese muinaslugu, aga mul on tunne, et mulle ei sobi tööl käimine selle klassikalises võtmes. Midagi on ikka ja jälle valesti ja jälle leian ma end töökuulutusi ajaviiteks sirvimas, et äkki kusagil on midagi, mis tekitaks selle tunde, et JAH, see olen mina! Aga keda ma petan, ma ju tean, et sellist kohta pole. Sellist kohta saab ainult ise luua, kus tunnid ja tasu, asukoht ja keskkond on sulle meelepärane. Ja lõppkokkuvõttes on see häda ja ving minu enda sees, mitte seotud töökohaga. Minu ebakindlus oma teadmiste või teadmatuste suhtes, hirm läbikukkumise ees, hirm takerduda mõttetusse ellu, raisata oma aega millelegi, mis ei pane südant särama. Ja nii ma siis ärkan esmaspäeva hommikuti vastiku äratundmisega, et järjekordne töönädal algab, teen isutult endale midagi süüa, ei võimle, sest keha ei taha end liigutada üheski muus suunas kui tagasi voodisse, loksun pool tundi bussis, nina telefonis, scrollides teiste inimeste eludes ja lootes, et… et…eee…? Ega ma ei teagi, mida ma teiste inimeste elusid vahtides ausalt öeldes loodan – et need on huvitamad ja inspireerivamad? Või vastupidi, et need on sisutühjad ja leida vähemalt lohutust selles, et minu tegevusel on mingi mõte? Igatahes kurnan ma selle poole tunniga oma mõistuse, vaimu ja silmad ära ning loivan siis bussist välja, panen selga ilmetu töövormi ja istun ohates oma kabinetis arvuti taha.

Aga mis siis juhtub? Siis avan ma juhtumid ja hakkan oma tööpäeva planeerima, elan ennast sisse ja unustan ära kõik kohvikuunistused ja maaelu ja hommikused mere ääres mediteerimised ning avastan, et kurat, tegelikult on täitsa põnev. Töönädala lõpuks olen ma juba üsna äksi täis ning uusi ideid on nii palju, et ei jõua esmaspäeva ära oodata. Nädalavahetusega saan aga maitse suhu sellest, kui saab teha asju siis, kui parasjagu nendeks isu tuleb, ja eriti hirmus on siis, kui peaks nädalavahetuseks linnast välja loodusesse saama – siis tuleb see ehe tundmus, et ma olen õiges kohas ja uus frustratsioonilaine sellest, kuidas ma ei ela üldse seda elu, mis minu heaolu toetab. Ja hakkab sama kamm uuesti pihta.

Lumehelbekese rõõmud!

Image result for frustration

Advertisements

Oo, ajurveeda

Eilses joogatunnis räägiti ajurveeda dosha‘dest ning see tundub olevat üks teema, mida elu ikka ja jälle mulle ette söödab. Noh, teate küll neid teemasid, mis teid huvitavad, aga millesse te ei süübi ja siis elu oma lahke järjepidevusega loobib teid iga kord aina kõvemini, kuni te vihjetest hakkate lõpuks aru saama. Ajurveeda on üks nendest leebematest variantidest. Ma tean, et ma olen suht kindlalt Vata või Vata-Pitta tüüpi ja et kui järgida sinu dominantsele dosha‘le määratud soovitusi, võiks elu olla lill ja till. Kuna minu elu aga ei ole väga lill ja till hetkel ja ma tean, et ma olen end nii vaimselt kui füüsiliselt vedelaks lasknud, haaran ma igast lähenevast õlekõrrest, et end ikkagi ree peale tagasi sikutada. Nii siis tegin ma eile uuesti dosha‘de testi eile ja vastuseks tuli ikka vana hea Vata-Pitta. Loomulikult ei saagi üleliia muutuda see, milline on sinu dominantne tüüp, kuna sa oled teatavate eelistega juba sündinud nagu näiteks sinu kehatüüp. Vata on minu puhul kergelt domineeriv ning ma ise ka pigem tunnen, et ma olen sinna Vata-poole. Kellel huvi tõusis, siis võib selle teemaga omal käel lähemalt tutvuda, kuna harimist ma enda blogimise peaeesmärgiks ei ole võtnud. Küll aga panen kirja, mida ma enda jaoks leidsin.

Pildiotsingu vata type tulemus

Duaalsele tüübile nagu seda on Vata-Pitta, on parim läheneda hooajaliselt. See tähendab, et Vata soovitusi tuleks jälgida muutliku, tuulise ja külma ilmaga perioodidel nagu sügis ja talv ning Pitta põhimõtteid kevadel ja suvel, kui ilm on soem. Dominantne dosha kipub kalduma selle poole, mida ta kõige paremini tunneb ehk eelistama selliseid toite ja sellist elustiili, mis seda tüüpi veelgi süvendab. Ajurveeda põhimõtte järgi peaksid sa aga oma dosha‘t hoopis taltsutama ja äärmusesse kaldumisest tagasi tooma. Näiteks Vata tüüpi iseloomustab õhulisus, tuulisus, külm, kiirus, mistõttu kipuvad minusugused Vatad elama kiiret ja aktiivset elu. Kui selline tüüp aga elab liiga kiires elutempos, kulutab ta liigselt energiat ja kurnab lõpuks üle oma närvisüsteemi, mis päädib stressi ja ärevusega. See on esimene tunnus, mis mind Vata puhul kõnetab. Ühest küljest mulle tohutult meeldib tegutseda, olla pildis ja vajalik, algatada uusi asju, kasutada oma ajuenergiat. Ma tunnen, et mul on vaja olla aktiivne, muidu ma suretan oma süsteemi välja. Kuid selle asemel, et leida tervislik aktiivsusetase, mis mind tasakaalustaks, lõppeb see alati hoopis rööprähklemise ja enda miljoniks tükiks rebimisega ning halamisega, kui palju mul teha on, kui väsinud ma olen ja kuidas kõike on minu jaoks liiga palju. Mõnel helgemal päeval ma saan aru, et kui ma langetan oma ajuaktiivsust ja tõstan hoopis füüsilist aktiivsust, tunnen ma end oluliselt paremini ja sellistel päevadel tõuseb minus see haruharv kes-teeb-see-jaksab.

See on vägagi loogiline, sest Vata olemus ongi see, mis tõukab sind tegema miljonit asja korraga ning tegelikult sobib Vata loomusega üllataval kombel rutiin. Ja sellega olen ennastki üllatanud. Eelmisel talvel oli mul väga sombune periood, millest ma sain välja end vaid rutiini surudes. Rutiin kõlab nagu kole sõna, eriti minusugusele, kes ma ennast jube loominguliseks ja spontaanseks pean (hahahaha), ent tegelikult on keha sulle tänulik, kui ta teab, mis kell peab ärkama, mis kella peab seedima, mis kell on vaja end liigutada. Kehal on rütmid ja meie, va lollid, ajame need koguaeg sassi. Seega parim asi, mida ma saan endale teha, on iga päev samal kellaajal ärkamine ja uinumine (kusjuures eriti hästi tundub toimivat 22-6.30 süsteem), regulaarne mediteerimine, pehme jooga ja liigeseid mittekoormavad jõuharjutused, regulaarne söömine, toidu hoolikalt närimine ning enne ühelt tegevuselt teisele lülitumist korraks sügavalt hingamine. Ei mingit müstikat.

Üldises plaanis peaks Vata liikuma selliste omaduste suunas nagu niiske, maandav, soendav, õline, stabiliseeriv. Ja üleüldse parim ravim Vatale oleks rahulik ja vaikne keskkond. Mmmmm, vaikne keskkond… Toidust soovitatakse Vatale magusat, haput ja soolast. Ja kui keegi veel minule sarnaselt mõtles, et hehe what magusat või, hehe, iga kell, siis ei. Magusat tuleks otsida hoopis tera- ja puuviljadest ning näiteks ka kõrvitsalistest. Liigne ja rafineeritud suhkur ei lähe mitte, kuna see tõstab ja langetab veresuhkrut liiga kiiresti ning kiirus, nagu sai juba mainitud, on Vatale niigi omane, seega süvendab suhkur joont, mida tuleks vältida. Toidud peaksid olema soojendavad, toitvad ja pehmed (näiteks supid ja pajaroad), KUID! Kuna Vata on ikkagi õrn ja õhuline, on ka tema seedimine õrnake ning liiga raske toit või ühe toidukorraga suure koguse söömine ei lähe ka teps mitte. Ma kõiki toiduaineid ei hakka siis ette loetlema, kuid päris toorest toitu Vatale ei soovitata. Lisan siia lõppu veel ühe mõnusa pildi, mis iseloomustab mõnusalt Vata toidulauda (https://www.banyanbotanicals.com/info/ayurvedic-living/living-ayurveda/diet/vata-pacifying-diet/).

Pildiotsingu vata foods tulemus
Nagu näha, sobivad Vatale hästi vürtsid, maitsetaimed, seemned, pähklid.  

Enesekaevur

 

 

04.01, teisipäev

Ma olen viimastel päevadel suhteliselt endast väljas olnud. Minu emotsionaalse virrvarri taga tundub alati olevat üks kahest põhjusest – töö või suhted. Ja nii ka sel korral. Või siis ka raha, aga see kuulub ka töö alla tegelikult.

Tööalaselt olen ma plahvatamas, kuna meie suurepärane ülekaalukas naiskollektiiv on oma hormonaalsed kohviveskid jälle täiel aurul käima lükanud. Koguaeg on keegi rase ja koguaeg kahtlustatakse kedagi raseduses. See on juba nii debiilne, et sa pead pidevalt valvel olema, kuidas sa seisad, palju sa söönud oled ning millised riided sul seljas on, sest kõiki neid komponente mitte arvestades näen mina konstantselt välja, nagu ma oleks 3. kuud rase ja see on alati nii olnud. Nüüd aga õõnestab see usinalt mu jalgealust, sest majas on taaskordne nõiajaht lahti – väidetavalt on kokku neli rasedat, aga AINULT KOLM ON TEADA. Ja siis käiaksegi ruumist ruumi ja kissitatakse ja küsitakse naljatledes (aga tegelikult surmtõsiselt), et noh, ega SINA rase ei ole?! Jah, olen küll, viimased aasta aega olen rase olnud. Uskumatu, kas pole?

Ma olen üritanud mõelda, et mis mind siis nii kohutavalt närvi ajab selle juures. Kas hirm, et ma päriselt olen rase (sest mu emakas ei tee absoluutselt mingit koostööd minuga hetkel) ja äkki kõik teavad seda enne kui mina? Või kõike hõlmav empaatia nende suhtes, kelle rasedusest on juba kõigile kraaksatatud enne, kui inimene ise on jõudnud oma privaatse uudise avalikuks teha? Või lihtsalt see pidev klatš? Tõenäoliselt nende kõigi kombo. Ma pole ise ka sellest patust puhas, sest kui satud ise mingile uudisele peale, siis hakkavad kõrvad ikka liikuma ja endalegi märkamatult oled juba arutelu keskel. Aga siin tulebki panna stopp. Keele peksmine on nii madal ja lame komme, see näitab vaimuvaesust, keskpärasust ja intelligentsuse puudumist – et sa pead aja täitmiseks rääkima teiste inimeste eludest. Olen seda enda puhul tähele pannud, kui ma hakkan jälgima, et mis teemadel ma tahan kellegagi rääkima hakata ja ega väga tihti on see seotud kellegi teise eluga. Nii ma siis üritangi end ümber kasvatada ja loomulikult käib enda ümberkasvatamise juurde kõigi nende nahutamine, kes sinuga ühtemoodi ei mõtle.

NOW GET BACK TO YOUR LIVES.

Kaevur